Makromaailm - väikeste asjade suurepärane maailm!

Alates esimestest pungadest puudel ja esimestest rohulibledest kes nina maast välja pistavad, kuni viimaste sitikate-satikate lahkumiseni sügisel, on kuum hooaeg makrofotograafiaga tegelemiseks!

Makropildistamine ei ole raketiteadus, kuid ometigi vajab see natukene eelteadmiseid.

Järgnevalt teemegi kokkuvõtte põhilisest:

1. Tehnika!

Kompaktkaamera omanik peaks valima kindlasti makro-reziimi, nii saab ta pildistatavale võimalikult lähedale minna. Parimad kompaktkaamerad võimaldavad pildistamist juba 1 cm kauguselt. (Näiteks Nikon Coolpix P500). Kompkatkaameraga makropildistajal tasub oma kaamera zoomist maksimum võtta! Kui kaamera võimaldab zoomida ntx 150mm-ni või 200mm-ni, siis ei tasu makropilti tegema asuda 50mm pealt.

Peegelkaameraga pildistaja võiks omale hankida makroobjektiivi! Makroobjektiivi eristab tavalisest objektiivist suurendusvõime, mis makrooptikal on 1:1, teistel objektiividel aga 1:2 ja väiksem. Suurendusaste 1:1 tähendab seda, et kujutis salvestatakse kaamera sensorile sama suurelt, kui on sensor ise. Kui poolkaadrilise peegelkaamera sensor on suurusega 23,6 x 15,6mm (nagu Nikon D7000), ning pildistada mardikat, kes hõivab peaaegu kogu kaadri pindala, siis nii suurelt see mardikas salvestubki. Kui aga kasutada objektiivi, mille suurendusaste on 1:2 ning pildistada mardikat samadel tingimustel, siis jääb mardikas pildile poole väiksema suurusega ning kaotab paljuski detaile.

Väga hea makroobjektiiv on Tamron AF 90mm F2,8 Di Macro. Samuti on head Nikkor AF-S 105mm F2.8G IF-ED VRII Micro, Canon EF 100mm F2.8 L IS USM Macro ja smc PENTAX D FA 100mm F2.8 Macro WR.

2. Peegelkaameraga pildistajal ava-seaded!

Makrofotograafias on oluline iga millimeeter teravussügavuse ala. Teravustamisega peab olema hoolikas! Tavaliselt kasutatakse manuaalset teravustamist, kuid kellel silm nii selge pole, võib lootma jääda ka automaatsele teravustamisele. Igaljuhul võib makros enamasti ära unustada avaarvud F2,8 – F11, kuna nende puhul jääb teravussügavusala tavaliselt liiga väikseks. Ava, mis on väiksem F11-st, võib hakata andma juba soovitud tulemust. Putukate pildistamisel tasub teravustamisel fookuspunkt asetada putuka näole, veel parem - silmale!

             Millise avaga on pildistatud? Pildistatud on suure avaga (ntx. ava F3,5), ning seetõttu on teravussügavuse ala väga väike, kattes vaid osa O ja M tähtedest ning jättes kõik muu fookusest välja.

Kindlasti ei maksa kasutada väga kõrget ISO väärtust. Soovitav oleks jätta ISO maksimaalselt 800 peale. Kuigi ISO väärtuse kasutus oleneb ka kaameras olevast sensorist - uuemad sensorid võimaldavad ka kõrgetel ISO-del selgeid pilt, vanemad sensorid muudavad kõrgete ISO-dega pildi väga säbruliseks. Lähtuda võiks siiski reeglist: mida madalam ISO väärtus, seda selgem pilt!

Kompkatkaameraga pildistamisel ja makroreziimi kasutamisel optimeerib kaamera ise sobivad makroseaded (vastavalt vajadusele sobiva ava ning säri vastavalt sellele, samuti ka võimalusel madalama ISO).

3. Välklamp makropildistamisel!

Taaskord on eelisseisus peegelkaamera omanikud, kuna objektiivi külge saab kruvida spetsiaalse ringvälgu ehk makrovälgu. Nagu nimigi ütleb, on ringvälk ringja kujuga, ning valgustab seega pisikese putuga igast küljest. Samuti on makrovälgud üsnagi nõrga võimsusega, võrreldes tavavälkudega - lähedalt valgustades peab ju valgus olema mahedan! Ringvälk kaotab sügavad varjud, ning aitab esile tuua kõik detailid.

 On olemas nii ringjad makrovälgud, kui ka makrovälgud, mis valgustavad niimoodi:

4. Kompositsioon!

Tehes makropilti, tekib paratamatult tahtmine pisike putukas võimalikult suurelt kaadrisse saada. Mida suuremalt aga putukat kaadrisse paigutada, seda vähem jääb näha tausta – see ei pruugi tingimata hea valik olla. Kõige loomulikumad makropildid saab nii, kui jäetakse kaadrisse ka natukene tausta. Näiteks kõrre otsas kükitav rohutirts on huvitavam, kui lihtsalt suurelt arusaamatus kohas ja arusaamatul moel olev rohutirts.

Lepatriinu lehel

5. Mida makropildistamisel jäädvustada?

Kevadel saab alustada tärkava floora pildistamisega, ehk siis pungad puudel, kinnised ja avanevad lilleõied ning muu taoline.

Suvel lisandub floorale ka fauna - ehk siis putukad, kelle pildistamisega saab algust teha tegelikult juba kevadel, ning kelle valik suve poole vaid mitmekesistub.

Sügisel võib pildistada erinevaid marju ja puuvilju. Olete te märganud, kui huvitavad need suurelt pildistatuna on?

Ananass

Samuti on sügis makropildistajale aeg, mil võiks pildistada näiteks kalliskividega ehteid või mõnda münti või muud taolist. Ainsa piiri seab siin fantaasia!

Talvel on kohustuslik pildistada jääkristalle! Need fotod tulevad suurepärased ning tasuvad katsetamist kindlasti ära!