Lemmikloomade pildistamine

 

1. Tunne oma looma: tema harjumusi ja iseloomujooni!

Näiteks: kui lemmikloom on laisk ja magada armastav kass või koer, siis võiks paigutada ta keset siidipatju või pessa ning pildistada teda hetkel, mil ta järjest unisemaks jääb ning lõpuks magama jääb.

Kui tegu on aga nt. aktiivse kassiga, võiks talle anda kätte lõngakera või mõne muu mänguasja, ning asuda ise kaameraga ootele.

Aktiivse koera puhul (eriti suure koera), tuleb toas pildistamisest harva midagi välja. Lihtsam on neljajalgse sõbraga minna kas kuhugi parki või tagaaeda. Kaasa võiks võtta mõne palli või muu koera lemmikmänguasja, et siis anda koerale sellega tegevust ning asuda ise tabama kaadreid jooksvast-hüppavast-mängivast koerast.

 

 

 

2. Pildistamise keskkond!

Väga oluline on jälgida seda, millises keskkonnas looma pildistada. Üks olulisemaid faktoreid on muidugi ohutus! Loom ei tohi jooksu pääseda (koerad-kassid), kusagilt alla kukkuda (pisinärilised jms taolised lemmikud), ega ära lennata (linnud).

Teiseks oluliseks faktiks on foon ehk taust. Mõni diivaninurk koos karvarullidega, toanurk koos ajakirjade hunniku või lauanurk koos eelmisest õhtust sinna jäänud pizzakarbiga või õues olevad prügikonteinerid ja maas vedelevad suitsukonid ei ole hea taust armsale loomafotole. Parimaks fooniks võib pidada 1-2 värvilist, pehmemates toonides, ja mitte kirjut tausta. Taust ei tohi olla häiriv, see peab rõhutama ja toetama looma!

Loomulikult peaks pildistamiskeskkond olema selline, kus loom tunneks ennast hästi ja turvalsielt, kuna see annab eelduse hea foto saamiseks. Hirmunud ja arglikust loomast ei saa eriti loomuliku muljega fotot teha.

 

 

3. Pildistamise kaugus: mida lähemalt, seda parem või mida kaugemalt, seda loomulikum!

Eriti oluline on lähedalt pildistada pisinärilisi või linde, samas kui kasse-koeri on loomulikuma tulemuse saamiseks parem pildistada just kaugemalt.

Tavaliselt pole eriti kerge loomadele-lindudele lähedale saada, sest enamus nendest paigal ei püsi, kui neile mingi toruga nina alla minna. Siinkohal aitabki kõige paremini hädast välja pikk zoomikaugus, näiteks 200+mm. Selline kaugus muutab fooni ilusti pehmeks ning eraldab lemmiku taustast. Samuti toob see lemmiku lähedale, ilma talle reaalselt lähedale minemata.

Kindlasti tasuks koduloomade: kasside-koerte pildistamisel proovida kasutada ka lainurka! Lainurk võimaldab loomale küllaltki ligidale minna, andes samas kummalisi-naljakaid-huvitavaid moonutusi. Tulemuseks on hoopis teistsugused pildid.

 

 

 

4. Pildistamistasand: kindlasti mitte püsti seistes!

Pole midagi hullemat, kui loomi, eriti pisikesi loomi nagu hamstrid, deegud ja teised sellised, on pildistatud ülevalt alla. Kuid samuti ka kassid-koerad ei jää ülevalt alla pildistades hästi. Seega saab siin olla vaid üks soovitus: lasku looma tasandile! Kükita maha. Kui vaja, viska kasvõi kõhuli! Pisiloomadega on selles osas lihtsam, et neid saab ka näiteks laua peal pildistada, seega päris maadligi ennast litsuma ei pea.

Loomulikult võib teha mõned pildid ka üleval alla ja isegi alt üles, kuid reeglina jäävad ideaalsed vaid loomaga samalt tasandilt pildistatud kaadrid.

 

 

5. Raamid ja piilunurgad!

Väga huvitavaid pilte saab, kasutades suvalisi raamivaid elemente.

Tavaliselt meeldib kassipoegadele alt ja läbi igasuguste asjade pugeda. Seda võib ära kasutada järgnevalt: võtta suuremõõtmeline (A4), kõvade kaantega raamat, avada see kekskelt ja panna kolmnurga kujuliselt püsti. Täiuslik hetk pildistamiseks tekib siis, kui uudishimulik raamatu vahele pugenud kiisupoeg oma pea sealt valguse kätte välja pistab. Samamoodi võib ära kasutada hetki, mil kutsikas maani ulatuva kardina alt või tagant välja piilub, või hamster oma laua peale tõstetud jooksutunnelist välja hakkab jõudma.

 

 

 

6. Kompositsioon lemmiku pildistamisel: on reegleid, mida ei maksa murda!

Kõige tähtsam on see, et oma lemmiku pildistamisel ei jääks kaadrist välja lõigatud kõrva-, saba- või käpaotsad. Vaid väga üksikute fotode puhul ei jää selline kadreering häirima.

Kui loom või näoosa temast tuua kaadrisse suurelt, peaks jälgima portreefotograafia kolmandikureeglit (sellest ja paljust muust saab lähemalt lugeda: http://fotosky.ee/kompositsioon). Kolmandikureegel portreefotograafias sätestab selle, millisele kõrgusele kaadris asetada looma silmad.

Kui looma pildistada eemalt nii, et kaadrisse jääb ka palju vaba ruumi, tasuks taaskord lähtuda kolmandikureeglist.

Kindlasti peaks külgasetuses looma vaatesuunda jätma rohkem vaba ruumi, kui teisele poole.

 

 

7. Reportaaz: jutustus ühest päevast oma lemmiku elus!

Igal fotograafiahuvilisel loomaomanikul võiks olla oma lemmikust ka üks korralik reportaaz. Miks mitte alustada seda varahommikul, mil loomake alles magab, edasi teha mõned klõpsud hommikueinet nautivast lemmikust, siis käppa limpsivast kiisust või oma saba taga ajavast kutsast, järgmiseks jalutuskäigust koeraga või mööda elamist ringi patseerivast kõutsist. Vahepeal võiks korraldada ka ühe vahva mängu, jäädvustades sealtki erilisi hetki, ning päeva lõpupoole võiks taaskord teha mõned klõpsud õhtusöögist ja seejärel uinuvast neljajalgsest.

 

 

8. Valgus ja valgustamine: mismoodi siis kõige parem oleks ikkagi?

Valgus on iga foto oluliseim osa, ning lemmikloomade pildistamise puhul on see veel eriti oluline.

Kui vähegi võimalik, peaks püüdma oma käpalisi pildistada päevavalguses, sest see on kõige naturaalsem ja parem valgus (otsene päikesevalgus hea ei ole, küll aga on suurepärane pilvedest hajutatud päevavalgus).

Teravat välklambi valgust loomade puhul kasutada ei ole soovitav, kuna see tihtipeale hirmutab neid ja jätab nad fotole punaselt, rohekalt või heledalt hiilgavate silmadega. Äärmisel juhul võib välklampi kasutada juhul, kui välgu võimsus on keeratud minimaalseks ning välgu ees on hajuti, või siis juhul, kui välguvalgust kasutatakse põrgatamisega (välk lastakse lakke).

Siinkohal peaks eraldi välja tooma musta värvi näoga loomad, kelle pildistamisel hämaramas keskkonnas on vaja siiski nõrka välku või siis natukene ülevalgustamist (veidikene pikemat säriaega, et pildil jääks detailid normaalsest heledamad). See on vajalik selleks, et näiteks koera musta värvi näos ei läheks kaduma silmad ja koon-nina.

Valge looma jäädvustamisel on samuti omad reeglid. Siin tasuks vältida otsese päikesevalguse käes korrektse säriga pildistamist, sest siis on looma „ülepõlemine“ peaaegu vältimatu. Kui pildistama peab tõesti otsese päikesevalguse käes, võib kasutada väikest alasäri.

Nagu alguses sai öeldud, siis valgus, millest oleneb säriaeg, on loomade pildistamise puhul väga oluline. Mida rohkem valgust, seda lühemad säriajad. Mida lühemad säriajad, seda selgemad pildid. Enamasti kipuvad kõik lemmikud pigem ringi tuuseldama, kui staatiliselt ühe koha peal poseerima. Tihtipeale võib aga avastada, et näiteks jooksvat koera pildistades jääb fotole vaid udukogu. Probleem ongi väheses valguses. Nii et külluslik, ent hajutatud päevavalgus tagab ilusad, naturaalse tooniga selged pildid.

 

 

9. Teadlik vs. varjatud pildistamine: vahvaid pilte saab mõlemal juhul!

Teadliku pildistamise puhul tuleb oma neljakäpaline sõber saada poseerima, mis on enamiku loomade puhul üsnagi raske. Kui aga kindlasti on soov teha teadliku pildistamise fotosid (näiteks klassikaliseid otse vaates portreefotosid), tuleks välistada pildistamisel ajad, mil loom on aktiivsem. Koolitatud koerte puhul on teadlikku pildistamist kergem ellu viia, kui näiteks kasside või pisiloomade puhul.

 

 

Varjatud pildistamine on see, kui fotograaf põhimõtteliselt liigub kasvõi tundaega järjest looma järel kaamera silma ees ja näpp päästikul, ilma et loom tähelegi paneks, et teda jälgitakse ja pildistatakse.

Mõlematmoodi pildistades võib saada hämmastavaid kaadreid, kuid loomulikumad on enamasti siiski varjatud pildistamise ajal tehtud fotod.

 

 

10. Teistsugused pildid!

Alati ei pea lemmikloomadest detailseid ja mitmevärvilisi fotosid tegema. Vahest võib salapärase ja huvitava foto saada hoopiski looma siluetti pildistades, jättes pildile vaid 2 - 3 tooni.

 

         

 

 

11. Must-valge on klassika ka lemmikloomade fotograafias!

Mõni pilt ei ole eriti kõnekas värvilisena. Mõnele pildile võivad jääda soovimatu värviga detailid. Lihtne viis muuta lemmikloomapilt kunstiliseks fotoks, on teha pilt must-valgeks.

 

 

 

12. Millise seadega pildistada, mis avaga, kui kiire säriajaga?

Parim variant on kasutada täismanuaalset seadet, kus pildistaja saab valida kõik vajalikud parameetrid ise.

Ava võiks olla paigal püsivate pisiloomade pildidtamise puhul F2,8 – F3,5, liikuvate loomakeste puhulF3,5 – F4,5.

Mänguhoos ja kiiresti liikuvate loomade puhul võiks ava olla pigem F4, kuid katsetada võib ka avaga F2,8 kuni F5,6.

Piisav säriaeg selleks, et liikuv loom uduselt ei jääks, peaks olema vähemalt 1/1000. Selgeid kaadreid saab teinekord ka säriajaga alates 1/500, kuid sellest pikema säriajaga muutub võimalus selgeid pilte saada järjest väiksemaks.

Kui oma pildimasinaga veel nii sina peal ei olda, ning kasutatakse erinevaid eelseadistatud programme, võiks valida „Spordi“ seade, mis on optimeeritud kiire liikumise „tarretamiseks“.

NB: loomade pildistamise puhul on soovitav kasutada sarivõtet! Nii ei jää ideaalne kaader kahe klõpsu vahele.

 

 

13. Kannatlikkus ja mängulisus!

Üks on kindel: lemmikloomi pildistades on vaja varuda kõvasti kannatust. Ükski ideaalne kaader ei sünni esimese päästikule vajutusega. Veelgi enam: head fotot ei pruugi saada ka esimese ega isegi mitte teise või kolmanda fotosessiooniga. Aga ei maksa lasta sellel ennast heidutada! Sessioon olgu lõbus nii pildistajale, kui ka pildistatavale. Loomakesi saab alati lõbustada erinevate mänguasjadega, või siis hoopiski inspireerida maiustega. Näiteks selleks, et koer üksisilmi kaamerasse vaataks, võib paluda kellegil objektiivi kohal mõnda head suutäit või looma lemmikmänguasja hoida. Loomulikult tuleks peale paari klõpsu see maius või mänguasi koerale ka kätte anda.